No nii, ei teagi kohe millest alustada. Nii palju rõõmsaid sündmuseid näituse-rindelt on vahepeal teoks saanud. Minu suureks eesmärgiks on olnud käia näitustel ja lõpuks saavutada ka tsempioni tiitlid. Eks ikka samm sammu haaval. Kuna ajal, mil Seffi oli juunior, ei õnnestunud mul oma tegemiste tõttu temaga näitustele minna, kui vaid paaril korral, jäigi juniorina tulemused saavutamata. Kahju, aga midagi pole parata...
Viimane näituse-kajastus oli hetkest, kus saime teise Eesti serdi. Siis oli meil kokku kaks Eesti ja kaks Läti serti. Seega, vaja oli juurde vaid ühte serti, kas Eestist või Lätist ja automaatselt mõlema riigi tsempioni tiitli omistamiseks nõuded on täidetud :D Mõtlesin, et kolmas sert võiks tulla Eestist. Tegin küll aasta lõpuni enam-vähem näituseplaanid valmis, kuid otsustasin, et registreerima asun järk-järgult. Meie jaoks oluline näitus toimus 29-30. aprill Rakveres. Kuna ring hommikul oli üsna varakult, siis kodust startisime juba umbes 6 paiku hommikul. Sellised startimised on minu jaoks alati väga rasked - ega seda nö patja näost ära ei saagi :D - aga pole hullu. Rakvere näituse puhul oli kõige hullem see, et ilm oli ikka väga-väga halb. Vaatamata sellele, et tegu oli juba aprilli lõpuga ja kevad peaks ikka ammu juba käes olema, sadas ka sel ajal veel kohutavat lörtsi. Näituse päeval tähendab see suht suurt katastroofi, sest käpad ja kõhualune määrduvad. Kuna Seffi vajab enne ringi algust nö mahajooksmist, siis on tal enne näitust vaja liikuda. Aga katsu siis teda jooksutada, kui kõik kohad on lumelörtsised ja maa porine.... :D Aga mis siin ikka halada, hakkama saime.
Näitusehallis olime suhteliselt varakult kohal, saime hea koha peale end nö ära parkida. Rahulikult kammida, jalutada, harjutada. Juhtus nii, et hommikul kodus süüa ma ei jõudnudki, kohvi ka mitte juua. Esimene söömine oli peale näituseringi, umbes kella 12 ajal :D Aga adrenaliin toitis mind :D
Alati, kui näitusel oleme ja enne näituse ringi Seffit kammin, siis on mul täitsa kahju kohe nendest, kes meie kõrval on, sest paratamatult nii palju karvu lendab :D
29.04.17 näitusel Rakveres läks meil väga hästi. Emaste koerte avaklassis oli Seffi kahest koerast parim, sai hindeks suurepärane (SP), esimese koha ja ka serdi kandidaadiks. Emaste koerte serdi ringis oli ta paremuselt teine koer ja kuna esimene koer serti vastu ei võtnud, siis sai Seffi serdi. See oli meie kolmas Eesti sert! Kohtunikuks oli Juta Haranen Eestist. Teisel päeval läks meil sama hästi (ava SP1, SK, PE2), kuid kuna meil oli kolm Eesti serti käes, mida on vaja tsempioni tiitli kinnitamiseks, siis teisel päeval serti vastu ei võtnud :D (kohtuniks Kevin Young).
Mõned mälestused meie näitusepäevadest:
Rakvere näituse ajal ööbisime minu tädi juures. Seffi oli täitsa tubli - temaga ei ole kohe mingit muret ka tema jaoks uues kohas ööbimisega :D Teise näitusepäeva hommikul ärkasin varem, kuigi ring hakkas täitsa mõistliku ajal. Käisin Seffiga jalutamas ja nö maha jooksmas. Kuna minu tädi elab Rakvere kindluse(varemete) lähedal, siis sattusime ka sinna kanti jalutama. Käisime ka Rakvere tarvast uudistamas - sellega seoses toimus täitsa naljakas intsident. Nimelt, tarvast kaugel olles ei olnud Seffil mingeid emotsioone, tarva lähedusse aga jõudes hakkas Seffi kartma. Kohe päris kartma. Mul oli täitsa tegu, et Seffit saada tarva ette ja teda poseerima :D Ka kuju juurest lahkudes vaatas Seffi korduvalt tagasi, et näha, ega kuju järgi ei tule... :D On ikka rumaluke :D
Nagu juba öeldud, läks meil näitusel täitsa hästi. Seffi käitus tublisti ja tulemus tuli super. Isegi kahju oli serdist loobuda :D Samas parima emasega tegime viimast jooksu kahekesi, et kohtunik saaks otsustada, et kumb meist on parem. Paraku Seffi kippus paaril korral hüppama just siis, kui kohtunik vaatas ja nii meie esimene koht läkski :D Samas oli see jällegi väga lootust ja julgustust andev!
Peale Rakvere näitust, ega palju puhata ei saanudki. Neljapäeval uuesti Seffi pessu ja juba reede pärastlõunal startisime Leedu poole. Plaanis oli laupäeval-pühapäeval osaleda kokku kolmel näitusel - kahel Jonava näitusel 6-7. mai ja Leedu samojeedi koerte erinäitusel 6. mail Jonavas. Loomulikult startisin Leetu mõttega, et ehk saame Leedust serdi ja saame nii sammukese Leedu tsempioni ja seega ka Balti tsempioni tiitlile lähemale... :D
Mõtlesin meie seniste näituste peale ja sain aru, et teise päeva näitused lähevad meil enamasti kehvemalt. Mõtlesin, et ehk on see selle pärast, et Seffil on kõht juba nii tühi teiseks päevaks, et söögi lõhn ajab ta lihsalt hulluks. Võtsin Leetu minnes söögi kaasa ja andsin talle täitsa tavalise portsu igal õhtul. Ja kõik toimis suurepäraselt! Senised teise päeva hullumised olidki, nagu nüüd aru sain, vähese toidu viga, sest olin arvanud, et kui toitu ei anna või anda vähe, on koer taltsam.... Oleks ma seda varem teadnud...
Meie reede-õhtuseks peatuspaigaks sai vana mõisa territooriumil paiknev külalistemaja Smetonos Family Residence, mis oli näitusepaigast umbes 50 min autosõidutee kaugusel. Enne ööbimispaika tegime kolm peatust. Seffi talus sõitu väga hästi ja rahulikult, nii et tema pärast oleks võinud peatuseid veelgi harvemini teha. Hotellituba oli pisike, aga saime ilusti hakkama. Hotelli territoorium oli rahulik ja avar - vana mõisapark, palju kividega sillutatud teid - ideaalne :D Hotellis ööbis ka teisi näitusekoeri :D
Näitusepaiga leidsime ilusti üles. Näitus toimus välitingimustes. Hommikul oli nö tavaline näitus ja pärastlõunal samojeedi koerte erinäitus. Veidi kartsin ilma, et kuidas see hakkab olema - ikkagi õues ju. Meil pole korralikku koerte telki ka... :( Aga hoopis paistis terve päeva päike - tõeline suvi oli. Parkisime end puude lähedusse varju. Esimene näitus, Jonava tavaline läks ilustamata öeldes, täielikult metsa. Seffi ei teinud absoluutselt koostööd, hüppas, kappas ja haukus mu peale. Totaalne katastroof. Lohutuseks oli see, et ringis olnud kolmest koerast saime hindeks suurepärane ja saime teise koha. Aga noh, rõõmustada ei olnud küll mitte millegi üle.... :( Jõudsin peale ringi mõelda, et no mis mõttes me sõidame kuus tundi ja tulemuseks on sisuliselt null :)
Aga pidime end koguma, sest peale seda ringi pidi paar tundi hiljem hakkama järgmine näitus.
Samojeedi koerte erinäitus. Kuna kohtunik oli ka tavalisel Jonava näitusel kohtunikuks, siis erinäituse algus viibis u 1,5 tundi. Täitsa kohutav oli see päikeselõõsas ootamine. Seffit hoidsime sel ajal vahelduva eduga puuris viludas.
Enne erinäituse algust saime ka näituseringis harjutada - see tuli meile kasuks :) Einäitusele oli kokku registreeritud üle 60 koera!
Emaste avaklassis oli ringis kokku kuus koera. Nii väga lootsin, et jääme nelja parima sekka, siis saame näituselt roseti ja kindlasti nomineeritakse ka mõnesse kategooriasse. Ja nii juhtuski - kaks koera saadeti kohtuniku poolt välja, seega oli koht nelja seas garanteeritud. Olen väga õnnelik, et saime nelja parima avaklassi emase koera sekka.
See, et nelja parima avaklassi emase koera sekka saime valitud, andis võimaluse ka lisavõistluseks. Kohtunik nomineeris meid paima tiimi, näoilme ja luustiku kategooriasse. Nendes ringides oli väga palju koeri ja raske kohtunikule silma jääda - ja nii läkski, ega me nendes ringides midagi ei saavutanud ka :)
Ja nii oligi meie näitusepäev, väga väsitav päev, otsakorral. Kui asjad pakkisime, oli kell juba üle seitsme õhtul. Lõpp venis pikaks, sest vahepeal katkestati samojeedide erinäitus, sest tavalisel näitusel oli lõpuringid, kus ka samojeedid osalesid.
Meie ööbimispaik oli näitusepaigale lähedal - 15 min autoga sõitu - Senosis Geguzines ukis. Jällegi väga tore turismitalu, avara toa ja meeldiva peremehega. Näitusekoeri oli ööbimas täitsa palju :D Olin esimesest näitusepäevast nii väsinud, et ööund tuli kokku üle 10 tunni! Katsuge järgi teha :D
Teine näitusepäev tõotas tulla esimesele ilma poolest vastand - lubas vihma. Vot see oli hirmutav. Meil oli kaasas kilekattega puur ja kaks väga suurt vihmavarju :D aga loodus hoidis meid ja saime vihma alles peale näituseringi. Teisel näitusepäeval ostsime trimmimislaua külge ka statiivi, kuhu saan kammimise ajaks Seffi kinnitada, et ta laua peal ei hakkaks ennast ringi keerama. Olin sellest nii ammu puudust tundnud...
Enne näituseringi harjutasime hoolega, sest kuigi erinäituselt saime roseti, oli ikkagi puudu see Leedu sert :D
No ja siis läkski lahti. Emaste avaklassis tulemuseks suurepärane, esimene koht, serdi kandidaat. Saime serdi. Edasi saime juba parima emase valikul parimaks emaseks, kusjuures veterane ja tsempione ei arvestatud selles arvestuses. Pean tunnistama, et ei ole endale Leedu näituste reegleid selgeks teinud....
Kokkuvõttes võib lühidalt öelda, et kohtunik L. Nikitanalt saime serdi ja tõu parima emase tiitli. See viimane on see olulisim, mis omakorda võimaldab saada automaatselt Leedu tsempioniks, kui koer oma riigi tsempion. Enne Leetu minekut lasin Eesti Kennelliidus kinnitada Seffi Eesti tsempioni tiitli. Seega juhhuu - piisas korra Leedus käimisest, et saavutada eesmärk. Täitsa uskumatu!! Seffi oli sel päeval ringides nii tubli, nii tubli... Pean aga seda märkima, et tegelikult tuleb peale ringi veidi tähele panna, mis toimub. Meie esimese ringi järgselt märkis kohtuniku assistent meile teise koha - õnneks olin juures ja küsisin kohtunikult üle, et kas tõesti teine, kui kohtunik selgelt näitas, et me esimese koha saime (see kohtunik ei reastanud kohtade järgi numbrite juurde koeri). Ja kohtunik lasi assistendil õige tulemuse meile märkida. Seega, tuleb ise ka hoolikas olla, kui tundub, et kuuled või märkad midagi, mis peaks tegelikult teisiti olema....
Ja saigi näituselkäik meie jaoks läbi. Me olime nii-nii õnnelikud ja rahulolevad! Kuus tundi sõitu seisis ees. Kuna koduigatsus oli suur, hommikul vara alustasime ja tahtsime ruttu koju jõuda, siis otsustasime teha ühe peatuse Valmiera kandis - umbes neli tundi sõitsime jutti. Seffi magas terve see aeg rahulikult. Tegime peatuse pea tund aega, sõime, jõime ja uudistasime :D Söögikohas oli oravate puur - vot see paelus Seffit ikka tohutult :D Ta oli täitsa hullumas selle juures :D Õnneks jäid kõik oravad ellu ja meie ka!
Selline seikluste- ja rõõmuderohke meie aprilli lõpp ja mai algus oligi. Ma olen nii rõõmus, et sisuliselt 6 kuu jooksul saime kätte kõik serdid, mida oleme enda jaoks seni oluliseks pidanud. Veelgi enam on mul hea meel, et ma ise olen suutnud ennast ületada ja olen Seffiga näituseringis suutnud olla...
